Leung Ting Wing Tsun Kuen ajalugu

Legendi kohaselt lõi Wing Tsun süsteemi Budistlik nunn Ng Mui, jälgides kure ja rebase võitlust. Ng Mui oli ka ühtlasi Kure stiili meister. Ng Mui, olles tutvunud noore kauni neiu Yim Wing Tsun’ga, edastas talle loodud süsteemi. Yim Wing Tsuni ahistas kohalik türann, tahtes naisega, vastu viimase tahtmist, abielluda. Olles omandanud Ng Mui poolt loodud võitluskunsti võttis Yim Wing Tsun vastu mehe provotseeriva väljakutse : nad võitlevad, kui mees võidab, peab Yim Wing Tsun temaga abielluma. Võitjaks osutus Yim Wing Tsun ning mees pidi alandatult lahkuma.

Yim Wing Tsun abiellus armastatud Leung Bok Chau’ga, kes tegeles samuti võitluskunstiga. Yim Wing Tsun proovis korduvalt abikaasale Ng Mui’lt omandatud süsteemi õpetada, kuid mees keeldus, jäädes kindlaks enda õpitud stiilile. Leung Bok Chau’l tekkis huvi naise õpitud stiili vastu, harjutades koos naisega ning taibates, et jääb alati kaotajaks. Yim Wing Tsun edastas õpitud süsteemi oma mehele, mille Leung Bok Chau nimetas naise mälestuseks Wing Tsun Kuen’ks.

Leung Bok Chau andis oma Wing Tsun Kuen teadmised edasi Leung Lan Kwai’le, kes oli osteoloog. Leung Bok Chau soovil ei avaldanud Leung Lan Kwai kellelegi oma oskusi. Olude sunnil pidi ta oskusi kasutama, kui grupp võitlejaid ründasid ühte külaelanikku. Kui Leung Lan Kwai poleks oma teadmisi kellelegi edasi andnud, oleks pidanud Wing Tsun Kuen’i ajaloo ümber kirjutama, kuid õnneks ta andis oma teadmised edasi Wong Wah Bo’le, kes oli „Red Junk“ pardal näitleja ühes ooperitrupis. Leung Lan Kwai’l ei olnud plaanis võtta endale õpilast, aga Wong Wah Bo karakter ja tema suhtumine õiglusesse oli see, mis pani teda meelt muutma. Pardal oli ka Leung Yee Tei, kes ei olnud näitleja vaid tüürimees, kes kasutas pikka kaigast parve juhtimiseks. Leung Yee Tei oli omandanud ka teadmised pika kaika tehnikast, mille õpetas talle Meister Chi Shin, kes oli pika kaika tehnika ekspert. Wong Wah Bo aga imetles Leung Yee Tei pika kaika tehnikat ja Leung Yee Tei imetles Wong Wah Bo Wing Tsun Kuen’i tehnikaid. Mõlemil oli mida õppida üksteiselt ja mida õpetada üksteisele, nii nad vahetasid oma teadmisi, mille tulemusena sai Leung Yee Tei’st Wing Tsun süsteemi edasi viia. Wing Tsun süsteem rikastus, lisandus uus relv, pikk kaigas.

Oma kõrges eas andis Leung Yee Tei modifitseeritud teadmised Wing Tsun Kuen’ist edasi Leung Jan’ile, kes oli arst Fatshani linnas, mis oli üks neljast kuulsamast Lõuna Hiina Kwangtungi provintsi linnast. Kui Leung Jan oli omandanud teadmised Wing Tsun süsteemist, ei läinud kaua aega, kui tema teadmised talle ära tasusid ning talle määrati tiitel „Kung-fu King of Wing Tsun“. Leung Jan’le, kui kuulsale Wing Tsun meistrile, esitasid ambitsioonikad võitlejad sageli väljakutseid, mille Leung Jan enesekindlalt vastu võttis ning loomulikult võitis.

Leung Jan kaks esimest õpilast olid tema pojad Leung Tsun ja Leung Bik. Leung Jan’i apteegi vastas oli Rahavahetaja tööpunkt, omanikus Chan Wah Shun, kes tahtis kung-fu’d ja õppida õigelt kung-fu meistrilt. Chan Wah Shun oli pikemalt jälginud ja imetlenud Leung Jan’i kung-fu oskusi ja otsustas Leung Jan’ilt küsida, et ta võtaks ta omale õpilaseks, kuid Leung Jan’i vastus oli eitav, mis ei olnud Chan Wah Shun’le üllatuseks. Chan Wah Shun käis salaja peale tööd, kui Leung Jan õpetas oma poegasid, läbi lukuaugu piilumas, püüdes järgi teha ja harjutada Wing Tsun Kung-fu’d. Ühel korral jäi ta vahele ja Leung Jan’i vanem poeg Leung Tsun otsustas selgusele jõuda, mis tasemel Chan Wah Shun kung fu’d oskab. Chan Wah Shun ei olnud kunagi nii palju harjutanud, kui Leung Tsun ja kui nad kontakti astusid, tundis Chan Wah Shun, et tema vastane ei olegi nii tugev ja osav kui ta arvas. Pooleldi kogemata lõi ta Leung Tsun’i nii kõvasti, lennutades ta Leung Jan’i lemmiku tooli pihta, mis purunes. Kõik olid hämmingus ja teades kui pahaseks Leung Jan saab, püüdsid nad kiirelt tooli ära parandada ja soovitasid Chan Wah Shunil lahkuda. Leung Jan istudes oma toolile taipas, et ta lemmik tool on katki ning nõudis vastuseid. Pojad rääkisid loo ära, mis juhtus ja Leung Jan palus kutsuda Chan Wah Shun’i enda juurde. Kui Chan Wah Shun naases palus Leung Jan tal oskusi demonstreerida. Nähes noormehe võimeid nõustus kung fu kuningas võtma uue õpilase.

Kui Chan Wah Shun oli kung fu’d õpetanud 36 aastat oli tal 16 õpilast, kelle hulgas oli ka ta enda poeg Chan Yu Min, kes hoolimata isa distsipliinist oli taltsutamatu ning sattus sageli kaklustesse. Sellest tulenevalt otsustas Chan Wah Shun vältida pojale kõrgemate tehnikate õpetamist. Küll aga õpetas oma poja naisele, kes oli väga andekas selles vallas ning mida Chan Yu Min ei õppinud oma isalt, õppis ta oma naiselt. Chan Yu Min näitas vilunud pika kaika tehnikat ning omandas tiitli „King of the Pole of Seven Provinces“, mis anti talle „Martial Arts Tournamets of Seven Provinces“ üritusel.

Chan Wah Shuni teine õpilane, olles väga andekas ning omandades kõik teadmised oli Ng Chung So, kes assisteeris Chan Wah Shun’i kuni tema surmani. Chan Wah Shun’i viimane õpilane oli 13-aastane Yip, kelle ta jättis Ng Chung So õpetada.

Kui Yip oli 56-aastane alles siis ta edundas Wing Tsun süsteemi arengusse ja nii jõudis see oma kuldsesse aega. Lõpuks ta sai vaidlustamata Wing Tsun’i suurmeistriks ja tema nimi oli tuntuim inimestele, kes võitluskunstidega tegelevad, kui eelnevatel eelkäijatel. Tema kuulsus oli raskelt teenitud tänu tema õpilastele. Tema oli Yip Man, the Grandmaster of Wing Tsun.